Maie Kilgas on Nõmme noortemajas teatriringi juhendanud juba 50 aastat. Tänavu 1. septembril täitus kauaaegsel teatripedagoogil Maie Kilgasel 50. tööaasta Nõmme noortemaja teatriringi juhendajana. Vaadates teda võidu lastega noortemaja teatrisaali põrandal erinevaid loomi ja tegelaskujusid kehastamas, tundub see aastate hulk enam kui uskumatu. Veel enam saada need aastad kokku võtta enne järjekordse teatritunni algust. Maie Kilgasega vestles Rainer Põldeots.
Ühes varajasemas jutuajamises oled sa öelnud, et kooliajal sul endal näitehuvi polnud.
Nii päris öelda ei saa, et huvi polnud, see polnud lihtsalt teadlik ja kindel valik, et minust peaks saama näitleja. Ma tegin ikka kaasa kooli näidendites, ja mingil hetkel kaasati meie koolist õpilasi, mind nende seas, Rakvere teatri lavastusse «Libahunt». Aga enne teadlikku näitlemissoovi oli mul huvi tantsimise ja laulmise vastu.
Millest eeldad, et praegustel lastel on näitlemise soov ja huvi, kui sa võrdled iseenda tolleaegseid valikuid nende omadega? On nad oma otsingutes sama juhuslikud kui sina oma lapsepõlves?
Ma arvan ka, et nad on samamoodi oma valikutes juhuslikud, eriti nooremas eas. Aga pigem tekib see arusaam hiljem, keskkooli ajal. Noorematel õpilastel on palju soove kelleks tulevikus saada.
Pöördub ühe oma õpilase poole, et leida kinnitust oma väitele. «Martin, kelleks sa veel soovid tulevikus saada peale näitlejaameti?» Poiss kehitab kõhklevalt õlgu ja ütleb, et ei tea veel.
Ega minu eesmärk ole neist näitlejaid koolitada. Mõned üksikud on sellised, kes teavad kindlalt, et neist saavad näitlejad, näiteks Andrus Vaarik oli mul selline. Tema jaoks polnud muud olemaski. On ka neid, keda olen suunanud pigem teiste väljakutsete poole, kuid kes on ikka tagasi pöördunud teatritegemise poole – Madis Kalmet näiteks.
Kas sinu enda teatri kasuks otsustamist mõjutas ka mõni konkreetne sündmus?
Kui, siis see, et ma läksin kohe pärast kooli Rakvere teatrisse tööle, tookord administraator-kassapidajana. Siis edasi läksin Kulno Süvalepa teatristuudiosse ja nii sai teatrist mulle pea teine kodu. Nii et kui ma ühel hetkel pidin ära Tallinnasse tulema (mu mees Paul Kilgas alustas tööd Tallinnas ), siis juba siin töötades oli mul pikka aega koduse Rakvere teatri lõhn lausa füüsiliselt ninas.
Mis amet see näitlejaamet sinu meelest on, on see töö või on see mäng? Inimeste suhtumine sellesse on alati olnud kaksipidine: laval on näitlejaid tore vaadata, aga seda ei soovita, et näiteks oma lapsed selle ametivaliksid.
See pole nii üheselt võetav, näitlejad on erinevad, osale on see tõsine töö ja mõnele kindlasti ka ainuvõimalik amet, et ta ei olegi suuteline midagi muud tegema, aga on ka neid, kes ühel hetkel loobuvad ja vahetavad ala, kui neil on ka muid oskusi.
Missugusena sa seda tööd nende noorte näitlejahakatistega näed, on see eelkõige füüsilise või vaimse poole arendamine, või hoopis mõlemat?
Oo jaa, kindlasti peab olema orgaaniline nii kehakeele kui vaimsepoole pealt. Ühe või teise puudumisel ei sünni midagi. Aga ma toonitan pigem mõtlemisoskuse arendamist. Mitte ajuga mõtlemist, vaid hingega mõtlemist. Ilma hingega mõtlemata ei ole näitleja usutav. Kõige raskem on lavastamise juures see, kui osaraamatud on veel käes ja aetakse sealt järge – paraku seda tuleb ikka ette. Näitleja ei ole siis rollis, vaid ta mõte tegeleb teksti otsimisega. Eriti juhtub see kirjandusliku materjaliga, kus hakatakse analüüsima ja siis muutub kõik puiseks. Aga kui laps hakkab improviseerima, siis tuleb välja küll, ta enda mõte on teos ja ütlemises sees.
50 aasta jooksul on sinu käe all tohutu palju noori näitlejatarkusi omandanud. Kas ja misssuguseid erinevusi sa toonaste ja tänaste õpilaste vahel näed?
Jaa, elu on väga palju edasi läinud, lastel on palju enam teadmisi, internet ja televisioon toob palju infot kätte, millest varem ei teadnud midagi. Üldse oli lastel tol ajal vähem võimalusi ja valikuid.
Aga kas need teadmised on teinud lihtsamaks ka laste juhendamise? On nad isiksustena arenenumad? Loevad nad raamatuid?
Ei, seda ma öelda ei saa. Varem loeti rohkem. Isegi kohustuslikku kirjandust loetakse natuke aega põlve otsas ning varsti pannakse raamat kõrvale ja tegeletakse millegi muuga. Ja mis eriti hämmastav... nad ei oskagi lugeda?! Täiesti tõsiselt! Ma mõtlen häälega lugemist. Veeritakse alles! Isegi keskkoolis ja tuleb ette ka et nooremad õpetajadki ei oska lugeda, nad küll ei veeri, aga ei osata lugeda nii, et teksti mõte tuleks esile. Nii et ses osas on tegelikult pigem tagasiminek kui edasiminek.
Kui sa peaksid võrdlema lapsi kes on õppinud näitekunsti tarkusi nendega, kes seda pole saanud, missuguseid erinevusi märkad.
Suhtlemisoskus ja diktsioon paraneb. On ka neid, kes siia tulles on väga vaiksed, ja tagasihoidlikud, ei tee suudki lahti, kuid kes aastatega muutuvad tundmatuseni.
Kuidas sa vaatad tulevikku, on noortega tegelevaid näitejuhte piisavalt ja kõrge tasemega?
Mulle tundub, et on, nii palju kui mul on õnnestunud neid näha. Ja eks igaühel on omad suunad, ühed on rohkem liikumisele orienteeritud, teised sõnale. Mina olen aastaid teinud ikka klassikalist sõnateatrit. Kuid nii nagu tänapäeval esitatakse näitlejatele suuri nõudmisi – tuleb osata nii laulda, tantsida, vallata sõna –, niisama tähtis on see ka näitejuhi juures. Tuleb olla mitmekülgne.
Kuidas lapsevanemad näiteõppesse suhtuvad, tuleb sul neid veenda, et nad lapsi kuhugi teise ringi ei saadaks?
Üldse mitte, lastevanematega on koostöö hea, alles nüüd septembri alguses tõi üks lapsevanem oma lapsed minu juurde ja ütles, et ma olen kuulnud teist nii palju head ning rohkem mingit pärimist polnud. Ju siis ikka usaldatakse. Naerab.
Mis on nende 50 teatritegemise aasta jooksul olnud rõõmustavat ja mis kurvastavat?
Rõõmustav on kindlasti see, kui lapsed on läbi raskete proovide jõudnud välja uue etenduse sünnini. Eriti veel siis, kui see on neil otsast otsani omaloominguline. Paaril viimasel aastal ongi mu vanemad õpilased kirjutanud stsenaariume teemadel, mis neid endid väga puudutavad ja toonud ka lavale. See on tõesti see, mis hinge soojaks teeb.
Aga kõige suurem kurbus?
Kõige suurem kurbus on see, kui trupp lõpetab ja nad lähevad siit majast ära. See võtab pisara silma kui pea kümme aastat koos olnud pere laiali laguneb. Aga eks see kurbus taandub kui sügisel uued õpilased mu juurde teatripisikut otsima tulevad.
Kas sa näed ka oma tööle järelkasvu siin majas?
Need noored, kes on mu käe all sirgunud on, tahavad enamjaolt ikka ise mängida, õpetamine ja juhtimine nõuab oskust ja tahtmist töötada inimestega. Seni pole veel keegi neist selle äratundmiseni jõudnud, et nad end siin näiteringi tööga rakendada võiks.
Sel juhul veelkord jõudu ja sära järgnevaks pooleks sajandiks.
Posts
