------------------------------------------------------------------------------------------
Harry Udu 1943. aastal. (foto: Rein-Aksel Orase erakogu)
Põhjuse alljärgneva kirjapanemiseks andis Nõmme Sõnumites 12. novembril 2010 ilmunud kirjutis „Nõmme koolipoiss suures sõjas“, mille sisuks Harry Udu elukäik. Kirjutises esitatud lõpetas mind 63 aastat vaevanud ning aeg-ajalt üles kerkinud küsimuse: „Mis sellest poisist sai?“
Vahekord Harry Uduga, ei kujutanud enamat kui kahe korvpallipoisi tutvust. Esindasime eri meeskondi, koolitee oli tema läbinud Tallinnas, mina Viljandis; ei olnud meie vahel mänguväliseid kokkusaamisi, kõnelemata tihedast kokkupuutumisest või sõprussidemest. Seetõttu jääb allpool esitatava jutuajamise teke ning minu sellesse pühendamine millekski mõistatuslikuks, omamoodi müsteeriumiks. Neist asjust küll mõeldi, kuid kavatsusisse, kui neid oli, pühendati üksikuid väga lähedasi ja eriti usaldusväärseid inimesi. Tema soomepoisi-tagapõhjast polnud mul aimugi – sellest siis ei räägitud.
Juhtus see Eesti korvpalli esivõistluste aegu juulis või augustis 1947. aastal tolleaegse spordiseltsi Spartak korvpalliväljaku ääres Wismari tänava alguses (kuhu hiljem ehitati toona nn kainestusmaja), mille taga paiknes jalgpalliväljak.
Kes parasjagu mängisid, kuidas me sattusime kõrvuti istuma, millest sai jutuajamine alguse ning millest üldisemalt rääkisime, ei meenu. Küll aga ilus päikesepaisteline suvepäev ning tema sõnum, et ta läheb ära. Väljendiks võis olla „hüppab ära“ või midagi taolist, kuid kuidagi ei meenu, et ta oleks kasutanud väljendit „põgenen“. Vahetult pärast sõda levis igasuguseid väljaütlemisi ning kuulujutte, alates nn valge laeva tulekust kuni Trumani eesti soost põlvnemiseni, mistõttu niisugune väljaütlemine oli suur üllatus. Milleks pidada, kuidas võtta? Miks ta mind nii palju usaldab, et sellest igapidi ohtlikust asjast mulle räägib?
Kuidagiviisi ei meenu ka, kas niisuguse väljaütlemise peale vaatasin talle ainult küsivalt otsa või esitasin mõnesuguse asja täpsustamist nõudva küsimuse. Igatahes ta selgitas, et sõidab Karjalasse (st Karjala ANSVsse) ning sealt ta juba teab, kus kohast ja kuidas üle piiri Soome saab. Üksikasju ta ei paljastanud ega olnud sünnis ka minul neid küsida. Oli paigaks mõni sõjaajast tuntud lahingukoht või mõni muu ning mis kombel piir ületati teab vastust ainult tema. Juhul ka, kui ta ise on sellest kellelegi hiljem rääkinud või kuskil kirjutanud. Või vastaks, kui ta veel elus on? Ükskõik, mida mina arvan, ei ole see enamat kui spekulatsioon. Kõige tähtsam – see plaan viidi täide, õnnestus! See ei olnud meeleheitel inimese äkkotsus, vaid aruka, igati aruka inimese põhjalikult läbimõeldud ja ellu viidud kava.
Hilisemast ei meenu temaga vahetult seonduvast ühtegi seika. Võis olla mõni tervitus, kuid mingit jutuajamist kindlasti mitte. Tallinn on suur ja lai. Mõne aja pärast siiski märkasin, et teda ei ole. Sellest hetkest alates kaasnes juhtunu meenutamisega alati kaks küsimust: õnnestus või nabiti kinni? Viimasel juhul kadusid inimesed sageli ka nagu vits vette. Hiljem kerkis veel murettegev küsimus: kas oli tegemist provokatsiooniga? Nii mitmedki hästi tuntud ja toredad inimesed osutusid julgeolekuorganite agentideks, kuid kelle poolt kuulud õnnetust siiski kaasa ei toonud, vähemalt isiklikult.
Harry Udu „äraminekust“ lähedased teadsid, kuid neis ringkondades, kus mina liikusin, juttu sellest polnud, arutelust rääkimata. See oli ajastu, kus suu hoiti rohkem kinni kui lahti.
Arvestades keeluala ja piiritsooni läbimist, kus kohalike elanike hulgas informaatorid, piiritõkete ületamist, alates traataiast signalisatsioonivahenditeni, piiri jälgivaid piirivalvureid ja koeri, tuleb Harry Udu poolt korda saadetut lugeda kangelasteoks. Silmas pidades, et Soome jõudnu saadetakse N Liitu tagasi.
Samal teemal:
Rein-Aksel Oras "Nõmme koolipoiss suures sõjas"
Posts
0 comments:
Post a Comment