Jõulumüsteerium 1811

Jälgimäe mõis 2006. aasta detsembris. (foto: Jukko Nooni)

On 1811. aasta jõulude esimese püha pärastlõuna. Tuul keerutab lumehelbeid, hõreda männimetsa taustal lumise tee ääres lösutab vana maja, Nõmme kõrts. Kõrtsitoas on kuulda juba mõnusat suminat, ümbruskonna talumehed ja reisivad sellid on end sisse seadnud. Saksakambris istub aga üksik külaline, Tallinna raehärra Peter von Glehn. Täna on tal mööda Tallinna ümbruse mõisaid sõites juba pikem teekond seljataga. Rüübates sooja meeõlut, on ta jäänud mõttesse. Juba pikemat aega jälitab teda üks mõte – oma rüütlimõisa soetamine. Jah, Saue ja Harku peale hammas ei hakka. Aga Jälgimäe? Mõisahoone on küll viletsavõitu, aga hind sedavõrd taskukohasem. Pealegi täitsa Tallinna külje all. Äkki õnnestub vana Rehbinderiga Sakust siiski kokkuleppele jõuda. Muidugi, veel kümmekond aastat peab selleks raha koguma.

Kõrtsi uks kolksatab ja kõrvaltoast on kuulda raskeid samme. Kõrtsiliste hääled vakatavad ja Glehn ärkab oma mõtetest. Ta läheb kõrvalruumi ning näeb, et uksele on ilmunud uhke kasuka ja epolettidega isand, kõrge peakate peas, saapad läikimas. Ei, see pole võimalik! Glehn tunneb ta ära, möödunud aastal Peterburis oli ta seda meest näinud – sõjaminister kindral Barclay de Tolly isiklikult. Kõrtsilised on püsti tõusnud ning vahetavad üllatunult-hirmunult pilke.

Nõmme ümbrus Mellini atlases 1798, st päris kirjeldatud aja lähedal. (Leho Lõhmuse erakogu)

Glehn köhatab: «Teie kõrgeausus, üllatav näha teid siin. Mina olen Peter von Glehn, Tallinna raehärra.»
Barclay lööb vaid käega: «Tere jah, tulen Riiast ja näe, seitse versta enne Tallinna lagunes ree jalas. Niigi olen ajast paar päeva maha jäänud, lootsin täna õhtul juba Peterburis olla. Nagu näha, pean oma 50. sünnipäeva siin tähistama.»
Glehn: «Võime minu reega edasi sõita, las teie kutsar ootab seni siin. Küll ma Tallinnast reemeistri välja saadan. Siit ümbrusest puuseppi ei leia. Aga seni – mis sa kõrtsmik seisad nagu soolasammas, vala kõrgele külalisele ka kuuma õlut!»
Barclay: «Kulub ära jah, külm oligi naha vahele pugenud.» Ning ringi vaadanud, sõnab: «Talumehed siin võrdlemisi viletsa väljanägemisega. Paistab, et kõrge härra nägemine neid eriti ei rõõmusta.»
Glehn: «Ega jah, siinne mõisnik von Rehbinder neid eriti ei hellita, nõuab palju ning annab vähe, mõisa tallis vitsad soolas ja kiriku juures häbipost ootamas.»
Barclay: «Mnjah, mina lasin juba Tarvastu kiriku juurest häbiposti maha võtta ning oma mõisas Jõgevestel kohtlen maainimesi õiglaselt. Ning see pärisorjus on ju niigi ajast ja arust, Preisimaal juba vabastati talupojad. Kostan selle eest, et ka meil Eesti-, Liivi- ja Kuramaal see peagi sünniks.» Ning jätkab: «Kõrtsmik – minu kulul kõigile kann õlut, pühad ju käes!» Ning viskab kuldraha lauale.
Ning Glehni poole pöördudes: «Paistate asjalik mees olevat, mis teid siia kõrtsi tõi?»
Glehn: «Vaatasin Tallinna ümbruses ringi, otsin mõisat, mida osta. Ning jäin veidikeseks puhkama ja mõtteid koguma.»
Barclay: «Eks ostke see mõis ära, need inimesed väärivad paremat kohtlemist, saavad hea isanda.»
Õlu joodud, liigutakse koos Tallinna poole.

Veidi vähem kui kümme aastat hiljem ostabki Peter von Glehn Jälgimäe mõisa. Talupojad Eesti-, Liivi- ja Kuramaal on vabaks lastud. Michael Andreas Barclay de Tolly puhkab selleks ajaks juba igavest und oma mõisas Jõgevestel, kus peagi püstitatakse uhke mausoleum. Ta on vahepeal võitnud Napoleoni, vallutanud Pariisi, saanud autasuks kindralfeldmarssali auastme ja vürsti tiitli. Aga esimese asjana pärast mõisa ostmist laseb Glehn maha võtta häbiposti Keila kiriku juurest.

Vana legendi tähendas üles Leho Lõhmus