Autor: Andres Klemet
---------------------------------------------------------------------------------------
Bussipeatus Vabaduse puiesteel 1930.aastatel. (foto:Leho Lõhmuse erakogu)
Kuigi Nõmme ühistranspordiga seostub suuresti rong, on üht-teist huvitavat meenutada ka bussiliiklusega seoses. Vaatamata autobusside vajalikkusele leidus ka Eestimaal liiga konservatiivselt ja bussivaenulikult meelestatud saksu, kes kirusid bussidega seoses põrgulikku müra, tänavate lõhkumist, paha haisu. Eks omaaegsed bussid olid ka «metsikud», mis olevat «kihutanud» nii, et majad olid teise korruseni täis pritsitud.
88 aastat on möödunud Tallinna kõiki piirkondi ühendava bussiliikluse loomisest, mis seostub ka Nõmmega. 25. mail 1922 sai ettevõtja Fromhold Kangro linnavalitsuselt loa avada viis bussiliini. Üheks liiniks oli Pärnu maantee – Tondi – Nõmme.
Kui 1933. aastaks oli Vabaduse puiestee ehitusega jõutud Hiiu tänavani, avati Hiiult Tallinna poole suunduv ametlik bussiliin. Peatusteks olid «Hiiu», «Kaare», «Nurme», «Valdeku», «Haava», «Näituse» ja «Liiva». Hiljem pikenes liin Jannseni tänavani. Sõidupileti hind oli 20 senti, kuupileti hind 7 krooni ja 50 senti.
1933. aastast korraldati suviti bussisõite ka Nõmmelt Stroomi randa. Hiljem, 1938. aastast, kui olid valminud Mustamäe basseinid koos kohviku ja supelhoonega, pandi suveperioodiks käiku bussiliin, millega sai sõita Vabaduse puiesteelt Mustamäe basseini juurde. Teatavasti on nimetatud populaarne keskus tänini ümberehitatuna toimiv.
Kuulu järgi olevat ka 1930ndail saanud Vabaduse puiesteed läbiva bussiga sõita isegi otse Piritale. 1937. aastal sõitsid Hiiu-Nõmme-Pelgulinna bussid marsruudil Hiiu – Vana-Mustamäe – Sinika – Kadaka tee – Mustamäe tee – Seewald – Pelgurand.
Pääsküla ja kesklinna ühendav bussiliin nr 18 alustas tegevust aastal 1954. Esialgu aga see nõmmelastele tuntud bussiliin veel Pääskülani ei ulatunud, lõpetades «Jannseni» peatuses. Ent 50ndate lõpus, 60ndate esimesel poolel kujunes see marsruut õige pikaks, sõites kesklinnast läbi minnes veel tagatipuks Pelgulinna.
Vabaduse puiesteel olid pea kõik bussipeatused veidi «nihkes», nii et peatusepostid seisid enne ristteed. Nõmme keskuse kandis olid ootekohad praegusega võrreldes veidi teises kohas: üks neist asus praeguse Nõmme pubi ukse lähedal, teine aga üsna vana apteegi ukse juures.
Nüüdsete reisisaatjate asemel tegutsesid tol ajal konduktorid, kes pakkusid igale bussi astujale pileteid. Keritav piletirull rippus rinnal. Sõiduhinna suurus sõltus sõidu pikkusest. Kui Nõmmelt kesklinna maksis pilet umbes 20 kopikat, siis näiteks ühe peatuse ulatuses sõitmisel maksis lastepilet näiteks 1 kopika. Hiljem asendasid konduktoreid automaadid, kust sai pileti välja keerata. Mida keegi rahakasti sisse viskas, jäi tema enda südametunnistusele. Keegi olevat vanaraha sisse pildunud. Pärast automaate teab bussiajalugu rääkida kompostriajastust.
Ekspressbuss nr 14 alustas sõitmist umbes 1967. Ajalehereklaam peibutas sel puhul mugavate Laz-tüüpi autobussidega, mis olid kuuekümnendatel nõmmelastele juba 33. ja teiste liinidega seoses juba tuttavad. Need sõidukid lõhnasid paljude jaoks peibutavalt, kuigi kuulu järgi võis bensiinilõhn mõningaid reisijaid aga pelutada. Lazi ülaosas ilutsesid romantiliselt sinised klaasaknad.
18. liinil võisime sõita pikkade punaste Ikarus-bussidega, mis «parematel tundidel» võisid tagantpoolt üsna kuumaks minna, tekitades sauna eesruumi illusiooni. Külmal ajal oli see sõitjatele üsna lohutav. Tagamootoriga Ikarus-bussi on nimetatud sigarikujuliseks. Viiekümnendail ja kuuekümnendate alguses võimutsesid 18. liinil punased ZIS-bussid. Kuuekümnendate esimesel poolel oli Pärnu maanteel aga 10. ja 4. liinil näha peamiselt Zil-liinibusse.
Kuuekümnendate esimesel poolel võisid nõmmelased kiigata Männikust Kadaka puiesteele veerevat liinibussi nr 11. Marsruuti muutvat, kuid ikkagi ainult Nõmmega piirduv liinibuss sõitis Vabaduse puiesteelt Pärnu maanteele Valdeku tänavat pidi ja tagasi Õie tänava kaudu.
Üks 11. liini peatus asus kunagise Valdeku sauna juures, nii et bussiga sai sõita populaarsesse sauna, mis peibutas nõmmekaid Valdeku ja Ravila tänava nurgal.
Liinibuss nr 33 alustas Mustamäe elamurajooni ehitusega seoses oma sõite aastal 1962. Liin on käigus seniajani umbes samasugusena, varasemal ajal sõitis see küll Kopli trammide lõpp-peatuseni.
Kuuekümnendate esimesel poolel sai näiteks Pääskülast või Hiiult sõita liinibussiga otse kesklinna. Omalaadseks ja pikaks marsruudiks oli 1961. aastal aga liin nr 4. Too Zil alustas teekonda Männikult (hiljem Pääskülast), sõites Hiiu ja Nõmme kaudu kesklinna, läbides näiteks Rahumäe tee ja Linnu tee. 4. bussiliin lõpetas Nõmme poolt vaadatuna Lasnamäel, ühel perioodil sõitis isegi Mõiguni. Selle tavatult pika bussiliini tegevus piirdus Nõmme-mail aastatega 1960 ja 1961. Nr 4ga mitmes lõigus kattuv liini nr 10 eluiga jäi Nõmme piirkonnas püsima, muutes hiljem marsruuti.
36. bussiliin alustas tegevust 1963 või 1964. Selle marsruudiga seoses nägid paljud nõmmekad esmakordselt roosaksvõõbatud Ikarus 620 tüüpi autobussi, mille üheks hüüdnimeks olevat selle erilise hääle tõttu olnud «traktor». Tolle Ikaruse kiiret kulgemist võisid lapsed kaifida näiteks bussi tagaosas seistes. «Uue traktori» juhikabiin oli reisijatesalongist ootamatult eraldatud.
Nii võidi näiteks oluliseks peetavaid viipeid vajaduse korral näidata läbi kaitsva klaasseina. Hiljem nõuti mikrofoni kasutades näiteks mõnelt sisenejalt kuupileti demonstreerimist. Bussijuhid teatasid peatuste nimesid ise. Mõnikord üsna koomiliselt: «Viineri peatus» või «Krmsprst prst puiestee», «Hiu», «Mjaniku»... Moonutusi mõjutas ka ses osas streikiv tehnika.
Kuigi aastakümneid tagasi ei pidanud Nõmme bussisõitja alati nii palju ümber istuma, tuleb see-eest Nõmmel nüüd bussi, erinevalt rongist, möödunuga võrreldes palju lühemat aega oodata.
Kesklinnaga võrreldes on olnud erinev ehk Nõmmet läbivate bussidega kaasaskäiv kuvand, eriti näiteks legendaarsel liinil nr 33, marsruudil, mis on paljusid nõmmekaid öötundidel ikka koju toonud.
Nõmme linnaosa ja kunagine iseseisva linna piirkond on olnud Tallinna kesklinnaga teadupärast pidevalt ühendatud. Nõmmelt väljuvad bussid on kunagi sageli lõpetanud oma teekonna üldtuntud Tallinna lõpp-peatustes, millest on bussiajaloo jooksul meelde jäänud eriti näiteks Seewald, Stalini väljak. Männiku lõpp-peatuse nimi oli «Kvarts».
Liiklusõnnetusi Nõmme piirkonnas eriti ei meenu. Ehitajate teelt metsa sõitmine ei juhtunud aga mitte eriti ammu.
Posts
